Teine suvi Arubal

kui eestis saab soe ilm/vesi/õhk/ilm otsa ja lohesurfaritest saavad
teletupsud, siis mina seda mängu nõus kaasa mängima
ei ole ning otsisin muid kanaleid.

kirjad läksid välja egiptusesse, venezuelasse,
mauritiusele, boracayle, brazilisse ja arubale.

viimane oli tõesti radikaalne otsus, sest esiteks imeväike saar,
teiseks ohh kuidas sinna ometi saab ning kolmandaks, mida siin saab.

aga saab küll ja kuidas veel...

saabusin kolmapäeval otselennuga londonist ning
kannatlik tüdruk sai siia hinnaga 363 poundi, mis tegelikult
on ühenädalase reisi edasi-tagasi hind. lähen ma yeah right
nädala pärast tagasi :)

oma tiiva alla võttis mind armando, kes on kohalik guru,
sest tema alustas lohesurfamist arubal ja juba aastal 1998.
tüübil on rannas lahe putka, mis teeb hommikul uksed
lahti ja õhtul kell seitse sulgeb need.

inimesed tulevad juurde ja tahavad koolitust või
helistavad armandole, sest ta on kõigis aruba inforaamatuses
sees, seega otsekontakt ja käepigistus tagatud :)

aga laht on imeilus ja flät, sest loomulikult on tegemist maatuulega,
kuid kuna laht on niikaugele kui silm ulatub madal, siis nii
see õpetamine ja surfamine käibki.

täna tegin oma esimese triibu, oma esimese koolituse,
oma esimese reedese õlle koos kohalikega ning
õhtul kodus ehk suures ainult minu päralt majas
ootab mind suur lai voodi ning piiramatu internet -
seega ei saa vist kurta või mis?!

täna ütlen, et skaalal 1-10 on aruba juba kuus punkti.
ei kahetse oma otsust, sest aiman, kui palju lahedamaks
siin veel eluolu minna saab...

ps. jep, ma olen ainus naine vee peal ja
ka ainus naisloheinstruktor. mjäu!